Avaleht Info haiguste kohta

Registreerimine

 

Registreerimine 

eriarsti vastuvõtule

(vajalik isikukood)

 

1) Tel 731 9100

   (E-R 07.30-18.00) 

2) internetis

3) kliinikumi      patsiendiportaalis

 ePatsient

 

Vastuvõtuaega saab tühistada telefonil 731 9099

Kliinikumi üldinfo

 

Telefon 731 8111
E-P kell 08.00 – 19.00

Kontaktandmed

SA Tartu Ülikooli Kliinikum
Hematoloogia-onkoloogia kliinik
Puusepa 8, 
51014 TARTU

Tel:  +372 731 9802
Fax: +372 731 9804

e-post: ho@kliinikum.ee

Puusepa 8 majajuht

Aneemiad Prindi

RAUAVAEGUSANEEMIA (RA)
Definitsioon:
Raua puudusest tingitud aneemia
Põhjused, esinemissagedus, riskifaktorid:
Rauavaegusaneemia on kõige sagedasem aneemia liik. Ligikaudu 20% naistest, 50% rasedatest ja 3% meestest kannatab rauavaegusaneemia all. Raud on hemoglobiini tähtsaks koostisosaks. Hemoglobiin aga vastutab hapniku transpordi eest organismis. Raua allikateks on toit ja vereringes olev raud, mis vabaneb punavererakkude lagunemise tulemusena.
Aneemia peamisteks tekkepõhjusteks peetakse raua puudust toidus, raua puudulikku imendumist seedetraktist ja raua kadu verejooksude korral. Aneemia areneb aeglaselt. Esmalt kasutatakse luuüdis ära organismi enda rauavarud. Reeglina naiste rauavarud on väiksemad kui meestel. Lisaks on aneemia arenemise suureks riskifaktoriks naistel raua kadu menstruaalverejooksudega. Meestel ja postmenopausis olevatel naistel on sagedasemaks rauapuuduse põhjuseks seedetrakti verejooks, näiteks seedetrakti haavandist mittesteroidsete põletikuvastaste preparaatide (aspiriin) kasutamisel, jämesoole kasvaja, emakakasvaja, doonorlus.

Rauavaegusaneemia tekke riskigrupp:

  • fertiilses eas naised, kellel esineb raua kadu menstruaalverejooksudega
  • suurenenud raua vajadusega naised - rasedad ja imetavad naised
  • kiires kasvueas olevad imikud, lapsed ja noorukid 
  • puuduliku dieediga (lihatoitude vähesus dieedis) vanemad inimesed
  •  taimetoitlased, kellel rauavaegusaneemia areneb aastate jooksul

Esinemissagedus maailmas on 2 juhtu 1000 elaniku kohta aastas.

 

Vältimine:
Balanseeritud dieet
– lihatoidud, muna, maks. Mõningad viljaproduktid, jahu, leib on juba eelnevalt rikastatud rauaga. Raseduse või imetamisperioodi vältel on soovitav kasutada suukaudseid rauapreparaate raua suurenenud vajaduse tõttu.
 

Sümptomid:

  • Kahvatus
  • Väsimus
  • Ärritatavus
  • Õhupuudustunne
  • Madal vererõhk (hüpotoonia)
  • Valulik keel
  • Lõhed suunurkades
  • Söögiisu vähenemine või puudumine
  • Peavalu otsmiku piirkonnas
  • Haprad murduvad küüned
  • Isu ebatavaliste ainete järele (kriit, tsement, jää, ajaleht, tikud)
 

Uuringud:

  • Madal hemoglobiin ja hematokrit
  • Madalad punavereindeksid (MCV, MCH, MCHC) 
  •  Erütrotsüütide hulk normis
  • Madal ferritiini sisaldus seerumis
  • Madal transferriini saturatsioon 
  • Suurenenud rauasidumisvõime
  • Suurenenud transferriini lahutuvate retseptorite kontsentratsioon seerumis
  • Peiteveri väljaheites
 

Ravi:
Rauavaegusaneemia ravi esimeseks etapiks on põhjuse likvideerimine, mis on viinud raua defitsiidi tekkimisele. Ainuüksi dieedi korrigeerimisest ei piisa, vajalik on rauaasendusravi suukaudsete rauapreparaatidega.
Rauapreparaate tuleks võtta enne sööki tühja kõhuga, kuid tihti muutub see võimatuks, kuna sagedasemaks raua preparaatide kõrvaltoimeks on seedetrakti ärritusnähud. Piima ja/või antatsiidide kasutamine samal ajal vähendab raua imendumist, seetõttu neid ei tohiks kasutada samal ajal rauapreparaatidega. Vitamiin C vastupidiselt piimaproduktidele soodustab raua imendumist.
Raseduse ja imetamisperioodi jooksul raua asendus on näidustatud, kuna toidust saadava raua hulk ei kata ära raua vajadust.
Hematokrit peaks rauaraviga normaliseeruma 2 kuuga, kuid ravi peab jätkuma järgneva 4 - 6 kuu jooksul, et täita organismi rauavarud, mis on peamiselt luuüdis.
Veenisisene või lihasesisene raua manustamine on näidustatud vaid suukaudse raua talumatuse korral.
Rauarikkad toitained: rosinad, liha (eriti maks), kala, linnuliha, muna, oad, teraviljaleib.
Prognoos:
Aneemia taandub 2 kuuga pideva ravi foonil.
Tüsistused:
Tavaliselt peamised tüsistused on seotud rauapreparaatidega, mis põhjustavad seedetrakti ärritusnähte.

  

KROONILISE HAIGUSE ANEEMIA (KHA)
Teised nimetused:
Kroonilise haiguse ja infektsiooniga seotud aneemia
Põhjused, esinemissagedus, riskifaktorid:
Kroonilised infektsioonid ja mõningad teised kroonilised haigused võivad põhjustada vereloome muutusi, mis viib punavererakkude (erütrotsüütide) eluea lühenemisele, raua sisalduse langusele vereseerumis ja luuüdi aktiivsuse vähenemisele. Selle tulemusena areneb kerge või mõõdukas aneemia, mille tundemärgid võivad jääda teise haiguse varju.

 

Haigused, mis kõige sagedamini põhjustavad kroonilise haiguse aneemiat:

  • bakteriaalne endokardiit,
  • osteomüeliit,
  • juveniilne reumatoidartriit,
  • põletikuline soolehaigus,
  • reuma.

KHA kroonilise neerupuudulikkuse korral on tingitud erütrotsüütide produktsiooni soodustava kasvufaktori erütropoetiini puudusest, mille tulemusena pidurdub erütrotsüütide tootmine luuüdis.

 

Vältimine:
KHA vältimine ja ravi seisneb eelkõige kroonilise haiguse või olemasoleva infektsiooni ravis.

Sümptomid:

  • Kroonilise haiguse või infektsiooni esinemine
  • Kahvatus
  • Väsimus
  • Nõrkus
  • Peavalu
  • Unisus
  • Õhupuudustunne
  • Pearinglus

Uuringud:

  • Hematokrit (madal)
  • Hemoglobiin (madal)
  • Retikulotsüütide hulk (madal või normis)
  • Seerumi ferritiini tase (normis või sagedamini tõusnud)
  • Seerumi raua sisaldus (madal või normis)
  • Rauasidumisvõime (normis)

Ravi:

  • Kroonilise haiguse või infektsiooni ravi 
  • Erütropoetiin.

Prognoos:
Eduka kroonilise haiguse või infektsiooni raviga aneemia taandub iseenesest
Tüsistused:
Halb enesetunne eelpoolmainitud sümptomitest

 

MEGALOBLASTILINE ANEEMIA
Definitsioon:

Aneemia, mille puhul punavererakud on normist suuremad ja on vähenenud leukotsüütide ja trombotsüütide hulk.
Põhjused, esinemissagedus, riskifaktorid:
Peamisteks põhjusteks on vitamiin B12 ja foolhappe puudus. Teised põhjused: leukeemia, müelofibroos, müeloom, ravimid, mis mõjutavad nukleiinhapete metabolismi (näit. metotreksaat), jt.
Vältimine:
Vitamiin B12 ja foolhappe asendusravi.
Sümptomid:

  • Isutus 
  • Kahvatus või naha kollasus 
  • Väsimus
  • Peavalu 
  • Kõhulahtisus 
  • Glossiit – vaarikapunane ja valulik keel, kurgu valulikkus
  • Käte ja jalgade tuimus, pakitsustunne

Uuringud:

  • Madal hemoglobiin ja erütrotsüütide arv
  • Kõrgenenud MCV 
  • Madal hematokrit
  • Madal retikulotsüütide arv 
  • Madal leukotsüütide arv, hüpersegmenteeritud neutrofiilid valgeverevalemis
  • Madal trombotsüütide arv
  • Madal B12 vitamiini ja foolhappe sisaldus seerumis
  • Tüüpilised punavereloome muutused luuüdis, nn. megaloblastiline punavereloome
  • Suurenenud laktaadi dehüdrogenaasi väärtus
  • Suurenenud kaudse (indirektse) bilirubiini sisaldus seerumis
  • Suurenenud või normaalne seerumi raua ja ferritiini sisaldus

Ravi:
Ravi sõltub aneemia põhjusest
Prognoos:
Hea.
Tüsistused:
Seotud valdavalt põhihaigusega.

VITAMIIN B12 DEFITSIITNE ANEEMIA
Teised nimetused:

Kuulub megaloblastiliste aneemiate hulka.
Definitsioon:
Aneemia, mis on tingitud vitamiin B12 puudusest.
Vitamiin B12 defitsiitse aneemia korral punavererakud on suured, seetõttu nimetatakse neid megalotsüütideks. Ka luuüdi ebaküpsed tuumaga punavererakud on suured, neid nimetatakse megaloblastideks.
Põhjused, esinemissagedus, riskifaktorid:
Vitamiin B12 on vajalik aine närvisüsteemi normaalseks tegevuseks ja erütrotsüütide, granulotsüütide ja trombotsüütide produktsiooniks ja normaalseks küpsemiseks luuüdis. Vitamiin B12 allikaks on loomse päritoluga produktid, lisaks muna- ja piimatooted. Organismis vitamiin B12 imendub vaid seotud kujul. Seega peab vitamiin B12 seonduma sisemise faktoriga, mis on valguline aine ning mida toodetakse maos. Seotud kujul vitamiin B12 imendub valdavalt peensoole lõpposas. Vitamiin B12 defitsiitse aneemia sagedasteks põhjusteks on ebaratsionaalne dieet (range taimetoitlus liha-, kala-, piimaproduktide ja muna välistamisega); krooniline alkoholism; mao või peensoole eemaldamine, mille tagajärjel ei leidu piisavalt sisemist faktorit või vitamiini imendumises osalev soole osa puudub; põletikuline soolehaigus (Crohn´i tõbi); malabsorbtsiooni sündroom; laiuss; pernitsioosne aneemia.
Esinemissagedus: 2 juhtu 1000 elaniku kohta aastas.
Vältimine:
Balanseeritud dieet.
Vitamiin B12 profülaktiline kasutamine seedetrakti operatsioonide (mao-, peensoole eemaldamise) korral.
Teistel põhjustel tekkiv vitamiin B12 defitsiitne aneemia ei ole otseselt välditav.

Sümptomid:

  • Kahvatus
  • Isutus
  • Kõhulahtisus
  • Glossiit – vaarikapunane ja valulik keel
  • Õhupuudustunne
  • Polüneuropaatia, mis väljendub jäsemete sensoorsete närvide kahjustusest tingitud pakitsustundes ning võib põhjustada kukkumist pimedas käimisel

Uuringud:

  • Madal hemoglobiini kontsentratsioon ja erütrotsüütide arv
  • Kõrgenenud MCV 
  • Madal hematokrit 
  • Madal retikulotsüütide arv
  • Madal leukotsüütide arv, hüpersegmenteeritud neutrofiilid valgeverevalemis
  • Madal trombotsüütide arv
  • Madal vitamiini B12 sisaldus seerumis
  • Tüüpilised punavereloome muutused luuüdis, nn megaloblastiline punavereloome
  • Suurenenud laktaadi dehüdrogenaasi väärtus
  • Suurenenud kaudse (indirektse) bilirubiini sisaldus seerumis
  • Suurenenud või normaalne seerumi raua ja ferritiini sisaldus

Ravi:
Sõltub aneemia põhjusest.
Pernitsioosse aneemia korral on vajalik eluaegne asendusravi B12 süstetena (vitamiini manustamine 1 kord kuus).
Aneemia esinemisel, mis on tingitud vitamiini puudusest toidus, võib asendada süstid suukaudse vitamiin B12-ga lisaks dieedi korrigeerimisele. Malabsorptsioonist tingitud aneemia (ebaadekvaatne vitamiini imendumine tingituna soole kahjustusest) raviks kasutatakse vitamiin B12 süsteid ajani, mil haigus, mis põhjustas malabsorbtsiooni, on paranenud.
Prognoos:
Aneemia on tavaliselt õige raviga kiiresti ja hästi korrigeeritav.
Tüsistused:
Kesknärvisusteemi muutused võivad olla taaspöördumatud, kui aneemia ja polüneuropaatia tunnuste ilmnemisest on möödas üle 6 kuu.

PERNITSIOOSNE ANEEMIA
Teised nimetused:
Juveniilne pernitsioosne aneemia; vitamiin B12 defitsiitne aneemia; Addissoni aneemia; kongenitaalne pernitsioosne aneemia
Definitsioon:
Aneemia, mis on tingitud sisemise faktori puudusest. Sisemine faktor on aine, mis on vajalik vitamiini B12 imendumiseks seedetraktist.
Põhjused, esinemissagedus, riskifaktorid:
Pernitsioosse aneemiaga inimestel on organism kaotanud võime sünteesida sisemist faktorit, mistõttu vitamiin B12 ei imendu soolest ja areneb vitamiin B12 defitsiitne aneemia. Haigus võib olla pärilik, kuid võib kaasneda ka mitmesugustele autoimmuunsetele endokriinhaigustele nagu suhkurtõbi (I tüüp), hüpoparatüreoidism, Addissoni tõbi, hüpopituitarism, testikulaarne düsfunktsioon, Graves`i tõbi, krooniline türeoidiit, myastenia gravis, sekundaarne amenorröa, vitiligo. Aegamööda tekib vitamiin B12 defitsiidi tulemusena sensoorsete ja motoorsete närvide kahjustus neuroloogilise sümptomatoloogiaga. Aneemia mõjutab ka mao-sooletrakti ja südame-veresoonkonda.
Esinemissagedus: 1 juht 1000 elaniku kohta aastas.
Haigus on sagedasem Skandinaavia ja Põhja-Euroopa maades ning tavaliselt ei ilmne enne 30-ndat eluaastat. Pärilik vorm annab märku enne kolmandat eluaastat.
Riskifaktoriks on autoimmuunse endokriinse haiguse olemasolu, haiguse esinemine sugulastel.
Imikutel ja lastel võib pernitsioosne aneemia olla sekundaarne tingituna tsöliaakiast, imendumise häirest, hemosiderinuuriast, tuberkulostaatilisest ravist paraamino- salitsüülhappega, dieedi häiretest, ema dieedi häiretest või vitamiini puudusest raseduse ajal.
Vältimine:
Haigus ei ole välditav.
Sümptomid:

  • Isutus 
  • Kahvatus või naha kollasus
  • Väsimus
  • Peavalu 
  • Kõhulahtisus
  • Glossiit – vaarikapunane ja valulik keel, kurgu valulikkus
  • Käte ja jalgade tuimus, pakitsustunne
  • Polüneuropaatia, mis väljendub jäsemete sensoorsete närvide kahjustusest tingitud pakitsustundes ning võib põhjustada kukkumist pimedas käimisel  
  •  Vaimse alaarengu tunnused
  • Positiivne Babinski refleks
  • Sügavtundlikkuse häired
  • Igemete veritsus
  • Lõhnatundlikkuse häired

Uuringud:
Vt. megaloblastiline aneemia
Ravi:
Vitamiin B12 süstid. Esimesed ravitulemused ilmnevad 48-72 tunni jooksul. Tavaliselt vajadust erütrotsüütide suspensiooni ülekandeks ei teki. Ravi on eluaegne. Suukaudne vitamiini B12 kasutamine ei ole soovitav, kuna PA korral on tegemist vitamiini imendumishäirega, mitte selle puudumisega dieedis.
Prognoos:
Eduka ja pideva ravi puhul on prognoos hea. 
Tüsistused:
Kalduvus mao polüüpide tekkeks ja eelsoodumus maovähi tekkeks. Polüneuropaatia nähud võivad jääda püsivaks, kui aneemia sümptomite ilmnemisest kuni ravi alustamiseni on möödas üle kuue kuu.
Vitamiin B12 on vastutav epiteelrakkud küpsemise eest, mis võib anda vale-positiivse PAP uuringu tulemuse.

FOOLHAPPE DEFITSIITNE ANEEMIA
Teised nimetused:

Kuulub megaloblastiliste aneemiate hulka. Folaadivaegusaneemia.
Definitsioon:
Aneemia, mis on tingitud foolhappe puudusest.
Põhjused, esinemissagedus, riskifaktorid:
Folaadid (foolhape) on vajalikud punavererakkude moodustumiseks ja paljunemiseks. Inimene saab oma päevase folaatide hulga juurviljadest ja maksast. Mõned ravimid võivad konkureerida vitamiiniga imendumisel, mis viib foolhappe imendumise langusele. Folaatide varud organismis ei ole suured ning seetõttu vajavad pidevat täiendamist toiduga.
Foolhappe defitsiitse aneemia korral on suured nii erütrotsüüdid, nn megalotsüüdid kui ka luuüdi ebaküpsed tuumaga punavererakud, nn megaloblastid. Seega foolhappe defitsiitne aneemia on samuti nagu B12 defitsiitne aneemiagi megaloblastiline aneemia.
Põhjused:
Folaatide vähesus toidus, krooniline alkoholism, malabsorptsiooni sündroom (imendumishäired, näit tsöliaakia, spruu korral), teatud ravimite kasutamine. Foolhappe defitsiitne aneemia võib ilmneda raseduse kolmandas trimestris tingituna suurenenud vitamiini vajadusest.
Riskiteguriteks aneemia tekkimisel on vitamiinivaene dieet (vanematel inimestel, juurviljavaene dieet), üleküpsetatud toit, alkoholism, rasedus.
Esinemissagedus: 4 juhtu 100 000 elaniku kohta aastas.
Vältimine:
Täiuslik dieet; foolhappe asendamine raseduse ajal.
Sümptomid:

  • Väsimustunne
  • Peavalu
  • Keele ja kurgu valulikkus
  • Naha kahvatus ja/või kerge kollasus

Uuringud:

  • Madal hemoglobiin ja erütrotsüütide arv
  • Suurenenud MCV
  • Madal hematokrit
  • Madal foolhappe sisaldus erütrotsüütides
  • Megaloblastiline punavereloome luuüdis

Ravi:
Esmase tähtsusega on haiguse ravi, mis foolhappe defitsiiti tekitab ja aneemia põhjuse likvideerimine.
Asendusravi foolhappega peab jätkuma kuni aneemia taandumiseni. Juhul, kui aneemia põhjuseks on imendumishäire, peab asendusravi jätkuma elu lõpuni.
Prognoos:
Aneemia taandub tavaliselt adekvaatse asendusraviga 2 kuu jooksul.
Tüsistused:
Aneemia sümptomid võivad põhjustada halba enesetunnet. Vitamiini puudus raseduse ajal võib viia spina bifida tekkimisele lootel.

HEMOLÜÜTILINE ANEEMIA (HA)
Definitsioon:

Aneemia, mille puhul on vähenenud ringlevate punevereliblede (erütrotsüütide) hulk nende suurenenud lagunemise tõttu. Eristatakse mitmeid hemolüütilise aneemia liike sõltuvalt nende tekkepõhjustest.
Põhjused, esinemissagedus, riskifaktorid:
Hemolüütiline aneemia ilmneb siis, kui luuüdi ei ole võimeline kompenseerima ebaküpsete punavererakkude ja küpsete erütrotsüütide lagunemist nende produktsiooni suurendades. Kui luuüdi on võimeline kompenseerima lagunenud punavereliblede hulka nende suurenenud tootmise teel, aneemiat ei teki. Erütrotsüüdi defektse lüli lokalisatsiooni alusel eristatakse mitmeid tüüpe hemolüütilisi aneemiaid. Defektne võib olla erütrotsüüt ise (nn.sisemine defekt) või on punavereliblede lagunemine tingitud välismõjudest (välimine defekt), mis otseselt ei ole seotud punavereraku endaga.
Hemolüütilise aneemia põhjuseks võib olla infektsioon, teatud ravimid, autoimmuunsed haigused ja pärilikud seisundid.

Hemolüütilise aneemia tüübid:

  • Pärilik elliptotsütoos
  • Pärilik sfärotsütoos
  • Pärilik ovalotsütoos
  • Talasseemia
  • Sirprakuline aneemia
  • Hemolüütiline aneemia tingitud G6PD defitsiidist
  • Idiopaatiline autoimmuunne hemolüütiline aneemia
  • Sekundaarne immuunne hemolüütiline aneemia
  • Mitte-immuunne hemolüütiline aneemia põhjustatuna keemiliste ainete või
    füüsikaliste tegurite poolt

Hemolüütiliste aneemiate esinemissagedus maailmas on 4 juhtu 100 000 elaniku kohta aastas.

Vältimine:
Hemolüütilise aneemia preventsiooni kui sellist ei teata.

Sümptomid:

  • Väsimus
  • Kahvatus 
  • Õhupuudustunne
  • Südamekloppimine
  • Kollane nahavärvus (sidrunkollane)
  • Tume uriini värvus (tumekollasest pruuni värvuseni)
  • Suurenenud põrn

Uuringud:
Hemolüüsi (erütrotsüütide lagunemist) peegeldavad testid võib jagada spetsiifilisteks ja mittespetsiifilisteks. Spetsiifilisi teste kasutatakse siis, kui hemolüüs on juba kindlaks tehtud.

Mittespetsiifilised testid:

  • Kaudse bilirubiini tõus vereseerumis 
  • Madal seerumi haptoglobiini tase
  • Hemoglobiini leidumine uriinis 
  • Hemosideriini leidumine uriinis
  • Suurenenud urobilinogeeni sisaldus uriinis ja väljaheites
  • Suurenenud retikulotsüütide hulk
  • Vähenenud erütrotsüütide hulk ja hemoglobiini kontsentratsioon 

Erütrotsüütide eluiga on võimalik määrata spetsiaalsete testide abil, kasutades punavereliblede märgistamist radioaktiivsete isotoopidega. Hemolüüsi puhul testid näitavad erütrotsüütide eluea lühenemist.
Hemolüüsi korral erütrotsüüdid lagunevad, mille tulemusena vabanevad punavererakus asuvad ained. Sellega mõjutatakse järgmiste näitajate normiväärtusi ning nende interpreteerimine võib viia eksiteele.

  • Kusihape 
  • Üldine rauasidumisvõime
  • Punavereindeksid
  • Valkude elektroforees
  • Kaaliumi sisaldus vereseerumis
  • Trombotsüütide arv
  • Vere äigepreparaat ja valgevere valem
  • Leukotsüütide alkaalne fosfataas
  • Laktaadi dehüdrogenaasi isoensüümid
  • Seerumi rauasisaldus
  • Hematokrit
  • Ferritiin
  • Külma või sooja aglutiniinid
  • Kaudne Coombsi test
  • Otsene Coombsi test
  • Maksa transaminaasid (AsAT)
  • Valgusisaldus 24 tunni uriinis

Ravi:
Ravi sõltub hemolüüsi tüübist ja põhjusest. Medikamentidest tingitud hemolüütiliste aneemiate ravis kasutatakse kõige sagedamini glükokortikosteroide, rauapreparaate, foolhappe preparaate.
Erütrotsüütide suspensiooni ülekanne on lubatud ainult elulistel näidustustel ja range bioloogilise kontrolli tingimustes!
Prognoos:
Ravitulemused sõltuvad suures osas hemolüütilise aneemia tüübist.
Tüsistused:
Tüsistused on seotud hemolüüsi kiiruse ja ulatusega, mis võivad põhjustada kardiovaskulaarse kollapsi nähte, võivad viia südamehaiguse ja ajuvereringe halvenemisele.

IMMUUNNE HEMOLÜÜTILINE ANEEMIA (IHA)
Definitsioon:

Immuunsüsteemi häirest tingitud hemolüütiline aneemia.
Põhjused, esinemissagedus, riskifaktorid:
Immuunne hemolüütiline aneemia tekib siis, kui organismis tekivad antikehad, mis on suunatud organismi enda rakkude vastu. Antikehad võivad olla omandatud eelnevatest vereülekannetest, rasedustest (erinevad veregrupid emal ja lootel), teiste haiguste tüsistusena või tekkida mõne ravimi võtmise tagajärjel. Kui antikehade teke on põhjustatud mõnest muust haigusest või ravimist, nimetatakse haigust sekundaarseks hemolüütiliseks aneemiaks. Kui vererakkude lagunemise põhjus on ebaselge, siis seda HA liiki nimetatakse idiopaatiliseks autoimmuunseks hemolüütiliseks aneemiaks, mis moodustab ligikaudu poole immuunse hemolüütilise aneemia juhtudest. Haiguse kulg võib olla väga kiiresti progresseeruv ja viia letaalsele lõppele, kuid võib kulgeda ka väheste sümptomitega või ilma sümptomiteta.
Esinemissagedus maailmas on 1 juht 1 000 elaniku kohta aastas.
Vältimine:
Doonorvere range kontroll antikehade suhtes ning ülekannet vajava isiku (retsipiendi) vere antikehade kontroll enne ülekandeid.

Sümptomid:

  • Kahvatus 
  • Õhupuudustunne
  • Südamekloppimine
  • Kollane nahavärvus (sidrunkollane)
  • Tume uriini värvus (tumekollasest pruuni värvuseni)
  • Suurenenud põrn
  • Liigesjäikus
  • Liigeste valulikkus
  • Liigeste turse

Uuringud:

  • Positiivne otsene Coombsi test
  • Kaudse bilirubiini sisalduse suurenemine vereseerumis
  • Madal seerumi haptoglobiini tase
  • Hemoglobiin uriinis 
  • Hemosideriin uriinis
  • Suurenenud urobilinogeeni sisaldus uriinis ja väljaheites
  • Suurenenud retikulotsüütide hulk
  • Vähenenud erütrotsüütide hulk ja hemoglobiini kontsentratsioon

Ravi:
Valikravimiks IHA korral on prednisoloon. Teise võimalusena tuleb kõne alla põrna eemaldamine (splenektoomia). Immuunsupressiivne ravi on näidustatud juhul, kui prednisolooni manustamine ja splenektoomia ei ole andnud oodatavaid tulemusi. Ainult elulistel näidustustel ja range bioloogilise kontrolli tingimustes on lubatud erütrotsüütide suspensiooni ülekanne!
Prognoos:
Enamusel taandub aneemia prednisolooni ja/või splenektoomia tulemusena.
Tüsistused:
Surmaga lõppevad juhud on haruldased. Tüsistused on seotud hemolüüsi kiiruse ja ulatusega, mis võib põhjustada südame-veresoonkonna kollapsi nähte, võib viia südamehaiguse ja ajuvereringe halvenemisele südameinfarkti või insuldi näol. Ravi käigus tekkivad infektsioossed tüsistused on tingitud organismi vastupanuvõime langusest prednisoloonravi foonil.

IDIOPAATILINE AUTOIMMUUNNE HEMOLÜÜTILINE ANEEMIA (IAHA)
Definitsioon:

Immuunsüsteemi häirest tingitud hemolüütiline aneemia, mille põhjus on ebaselge.
Põhjused, esinemissagedus, riskifaktorid:
Vt. IHA
Vältimine:
Ei ole teada.

Sümptomid:

  • Väsimus
  • Kahvatus
  • Hingeldus
  • Südamepekslemine või südame rütmihäired
  • Naha kollasus (ikterus)
  • Tume uriini värvus
  • Põrna suurenemine 

Uuringud:

  • Positiivne otsene Coombsi test 
  • Kaudse bilirubiini sisalduse suurenemine vereseerumis
  • Madal seerumi haptoglobiini tase
  • Hemoglobiini leidumine uriinis 
  • Hemosideriini leidumine uriinis
  • Suurenenud urobilinogeeni sisaldus uriinis ja väljaheites
  • Suurenenud retikulotsüütide arv
  • Vähenenud erütrotsüütide hulk ja hemoglobiini kontsentratsioon

Ravi:
Valikravimiks IAHA korral on prednisoloon. Teise ravivõimalusena tuleb kõne alla põrna eemaldamine (splenektoomia). Immuunsupressiivne ravi on näidustatud juhul, kui prednisolooni manustamine ja splenektoomia ei ole andnud oodatavaid tulemusi. Ainult elulistel näidustustel ja range bioloogilise kontrolli tingimustes on lubatud erütrotsüütide suspensiooni ülekanne.
Prognoos:
Tavaliselt on tegemist krooniliselt kulgeva haigusega. Laste puhul on prognoos parem.
Tüsistused:
Infektsioon

RAVIMITEST TINGITUD IMMUUNNE HEMOLÜÜTILINE ANEEMIA
Definitsioon:

Omandatud hemolüütiline aneemia, mis on põhjustatud ravimite toimest punavererakule.
Põhjused, esinemissagedus, riskifaktorid:
Ravim reageerides punavererakuga, muudab selle kehavõõraks nn antigeeniks. Selle tulemusena tekivad erütrotsüütide pinnamembraani-vastased antikehad. Antikeha reageerides erütrotsüüdi pinnal oleva antigeeniga, põhjustab lõpptulemusena selle raku lagunemise.
Ravimiteks, mis kõige sagedamini põhjustavad seda liiki aneemiat, on penitsilliin, tsefalosporiinid, metüüldopa, levodopa, kinidiin, salitsüülhape, sulfoonamiidid, tiasiidrea diureetikumid, isoniasiid, streptomütsiin jt.
Vältimine:
Hoiduda edaspidi selle ravimi kasutamisest, mis on elus kord juba põhjustanud hemolüütilist aneemiat.

Sümptomid:

  • Väsimus
  • Kahvatus
  • Hingeldus
  • Südamepekslemine
  • Naha kollasus (ikterus)
  • Tume uriini värvus

Uuringud:

  • Positiivne otsene Coombsi test
  • Positiivne kaudne Coombsi test, kui kahtlustatav ravim lisatakse testile juurde
  • Suurenenud indirektse bilirubiini sisaldus 
  • Madal hemoglobiin ja erütrotsüütide arv
  • Hemoglobiin uriinis
  • Hemosideriin uriinis
  • Suurenenud uriini ja väljaheite urobilinogeeni sisaldus
  • Suurenenud retikulotsüütide arv

Ravi:
Lõpetada kahtlustatava ravimi võtmine. Prednisoloon on valikravimiks immuunhemolüütilise aneemia ravis.
Sügava aneemia korral on lubatud sobiliku ja hoolikalt valitud doonorerütrotsüütide suspensiooni ülekanne range bioloogilise kontrolli tingimustes.
Prognoos:
Prognoos on üldiselt hea.
Tüsistused:
Sügavast aneemiast tingitud eluohtlik seisund.
Erütrotsüütide suspensiooni ülekande reaktsioonist tingitud eluohtlik seisund.


APLASTILINE ANEEMIA (AA)
Teised nimetused:

Idiopaatiline aplastiline aneemia (IAA); sekundaarne aplastiline aneemia (SAA); omandatud aplastiline aneemia
Definitsioon:
Luuüdi haigus, mille puhul luuüdi ei ole võimeline tootma piisaval hulgal vereloome rakke.
Põhjused, esinemissagedus, riskifaktorid:
Idiopaatiline aplastiline aneemia on seisund, mille põhjuseks on hemopoeetilise tüviraku kahjustus ning mille tulemusena on vähenenud kõikide vereloome rakkude – erütrotsüütide, leukotsüütide, trombotsüütide hulgad ja tekib nn pantsütopeenia. Hemopoeetiline tüvirakk on eellasrakuks kõikidele teistele vereloome rakkudele.
Idiopaatilise aplastilise aneemia põhjus on ebaselge, kuid arvatakse, et selleks võib olla autoimmuunne protsess (seisund, mille puhul organism reageerib omaenda rakkude vastu). Teiste luuüdi aplaasiate ehk sekundaarse aplastilise aneemia (SAA) põhjuste hulka kuuluvad tsütostaatiline ravi, kiirituskahjustus, toksiinid, ravimid, rasedus, kaasasündinud häired, süsteemne erütematoosne luupus, infektsioosne hepatiit.
Sümptomid on tingitud luuüdi kahjustusest. Aneemia põhjustab väsimus- ja nõrkustunnet. Leukotsüütide vähesus (neutropeenia) põhjustab infektsioonide riski suurenemist. Trombotsütopeenia võib tüsistuda naha ja limaskestade veritsusega. Haigus võib olla kulu poolest äge või krooniline, kuid alati progresseeruv.
IAA esinemissagedus maailmas on 2 juhtu 1 000 000 elaniku kohta aastas. Haiguse ennetamise meetmeid ei teata.
SAA esinemissageduseks maailmas peetakse 4 juhtu 100 000 elaniku kohta aastas. Selle seisundi ennetamisest saab rääkida vaid toksiliste ainete tagajärjel tekkinud SAA korral. Selle vältimiseks tuleks hoiduda toksiliste ainetega kokkupuutumisest või rangelt kinni pidada ohutustehnika eeskirjadest.

Sümptomid:

  • Väsimus
  • Kahvatus
  • Hingeldus
  • Südamepekslemine, südame rütmihäired
  • Lööbed
  • Ninaveritsused, igemete veritsused
  • Verevalumid nahal, limaskestadel
  • Põrna suurenemine

Ravi:
Mõõdukalt väljendunud haiguse puhul on näidustatud asendusravi erütrotsüütide suspensiooni ja trombotsüütide konsentraadiga, mis võimaldab korrigeerida verenäitajaid ja hoida ära aneemiaga ja trombotsütopeeniaga seotud tüsistusi. Väljendunud luuüdi aplaasia on eluohtlik seisund. Noortele inimestele on näidustatud allogeenne ehk sobiliku doonorluuüdi siirdamine. Kui sobivat luuüdi doonorit ei leidu, võiks alternatiivseks raviks olla antitümotsütaarne globuliin (ATG). ATG on hobuse seerumist valmistatud valk (globuliin), mis sisaldab T-lümfotsüütide vastaseid antikehi ning mida kasutatakse eesmärgil suruda maha organismi enda immuunsüsteem, mis võimaldab luuüdil taastada rakkude produktsioonivõime. Teiseks laialdaselt kasutatavaks ravimiks, mis samuti mõjutab organismi immuunsüsteemi, on tsüklosporiin.
Sekundaarse aplastilise aneemia ravivõtete hulka kuuluvad lisaks eelpoolmainitule tsüklofosfamiidi, kortikosteroidide ja androgeenide kasutamine.
Prognoos:
Aplastiline aneemia on progresseeruv haigus, mis ilma ravita on prognoositu. Luuüdi siirdamine noorematele inimestele (alla 30 aasta vanuses) on andnud häid tulemusi pikaajalise elulemusega kuni 80% juhtudest, vanematel inimestel 40-70% juhtudest.
Tüsistused:
Luuüdi siirdamise peamiseks tüsistuseks on siire-peremehevastane reaktsioon (graft-versus-host disease). ATG võib samuti allergilisi ja teisi kõrvalnähte põhjustada. Sama kehtib ka verekomponentide ülekannete kohta. Lisaks eelpool nimetatud komplikatsioonidele peetakse väga ohtlikuks tsütopeeniate tüsistusi - neutrofiilide vähesusest tingitud infektsioosseid protsesse ja trombotsüütide vähesusest tingitud ajusisest hemorraagiat.