Avaleht Kliinikutes-teenistustes Kliinikum premeeris parimat artiklit ajakirjas Eesti Arst
Kliinikum premeeris parimat artiklit ajakirjas Eesti Arst Prindi
Teisipäev, 16 Mai 2017 14:34

lk8 KajaRahuKliinikum annab 2011. aastast välja preemia parimale ajakirjas Eesti Arst ilmunud artiklile. Preemia eesmärk on toetada ainsa emakeelse meditsiiniteadusliku ajakirja jätkusuutlikust ning arendada eestikeelset teaduskeelt.
Preemia antakse eelmise kalendriaasta jooksul ajakirjas Eesti Arst ilmunud parima uurimusliku, ülevaate- või haigusjuhtu kirjeldava artikli eest. Kandidaate võivad esitada kõik ajakirja Eesti Arst lugejad ja toimetus. Preemia määrab Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus ajakirja Eesti Arst toimetuskolleegiumi ettepanekul. Sel aastal hindas toimetuskolleegium parimaks Rahu Kaja ja Rahu Mati artikli „Tšernobõli veteranide Eesti kohortuuring: vähihaigestumus 1986–2012 ja suremus 1986–2014.“ Eesti Arst 2016; 95(9):575–80.

 

Kaja Rahu: Tšernobõli veteranide Eesti kohortuuring: lühiülevaade

Tšernobõli veteranide Eesti kohortuuring sai alguse Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudi (praegu Tervise Arengu Instituut) epidemioloogia ja biostatistika osakonnas 1992. aastal tänu soodsatele tingimustele: tegutses toimekas epidemioloogide rühm; Eestis oli olemas nii vähiregister kui ka surmaregister, rahvastikuregistri abiga sai lisada isikukoodid; USA Riiklik Vähiinstituut otsustas uuringut rahastada; uuringut alustati koostöös Soome ja USA kolleegidega. Kohorti kuulub 4831 meest, kes 1986–1991 töötasid Tšernobõli piirkonnas. Neist meestest 20 pole õnnestunud registrite vahendusel jälgida. Esialgne eesmärk oli uurida vähihaigestumust, eriti leukeemiahaigestumust, sest leukeemiarisk radiatsioonile eksponeeritud kohordis tõuseb juba 2–5 aastat pärast ekspositsiooni, kui saadud kiirgusannused ületavad 0,1 Gy.


Võimaluste kasvades viidi läbi mitmed alauuringud: 1) postiküsitlus (3888 vastajat) oli põhiline allikas teabe saamiseks veteranide sotsiaal-demograafiliste tunnuste, tervisekäitumise ja töö iseloomu kohta saastatud piirkonnas; 2) biodosimeetria (3197 veterani vereproovid) kinnitas, et saadud kiirgusannused (keskmine 0,1 Gy) ei ületanud sõjaväepiletites märgituid; 3) kilpnäärmehaiguste sõeluuring (1984 skriinitud veterani) ei tuvastanud sagedasemat haigestumust; 4) minisatelliitide mutatsioonide esinemise sagedus pärast Tšernobõli avariid sündinud veteranide lastel (147 perekonda) oli mõnevõrra (kuid mitte statistiliselt oluliselt) kõrgem, kui nende enne avariid sündinud õvedel; 5) veteranide vähihaigestumus 1986–2012 (369 vähijuhtu) ei erinenud oluliselt meesrahvastiku vähihaigestumusest; esines 10 leukeemiajuhtu võrreldes 8,03 eeldatuga (esimene leukeemia diagnoositi 2000. a); oluliselt kõrgem risk ilmnes alkoholisõltuvate vähipaikmete korral; 6) veteranide suremus 1986–2014 (1176 surmajuhtu) oli samal tasemel kui meesrahvastiku suremus, kuid 30% kõrgem enesetapurisk ei olnud ajas vähenenud; 7) haigekassa andmetel põhinev haigestumusuuring (v. a vähk) (3680 veterani võrreldud 7631 mehega rahvastikust) näitas kõrgemat kilpnäärmehaiguste riski, mis ei sõltunud Tšernobõli piirkonda mineku ajast; veteranidel esines enam südame isheemiatõbe, alkoholist ja välispõhjustest tingitud seisundeid; 8) veteranide vaimse tervise uuring (614 veterani ja 706 kontrolli) tõi esile sagedasema enesetapumõtete, meeleoluhäirete ja alkoholisõltuvuse esinemise kohordis.


Eest Arstis 2016 avaldatud artiklis („Tšernobõli veteranide Eesti kohortuuring: vähihaigestumus 1986–2012 ja suremus 1986–2014“. Eesti Arst 2016; 95:575–80) analüüsisime veteranide vähihaigestumust ja suremust võrreldes Eesti meesrahvastikuga. Uuring kujutab endast tüüpilist registripõhist kohortuuringut, kus haigestumuse ja suremuse andmed lingiti kokku registritest. Tulemused kinnitavad, et Tšernobõli piirkonnas saadud radioaktiivne kiirgus ei ole suurendanud veteranide vähihaigestumust ega suremust.